kaheksa - ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood

Friedebert Tuglas "Poeet ja idioot"

Ormusson on pidevalt oma mõtteisse süvenenud. On asju, mida ta tahab meenutada, kuid on ka asju, mis ei vääri nii väga meeles pidamist. Ta armastab uneleda, meenutada, mõtiskleda. Ta armastab Tartut, millega seostusid paljudki ta mälestused. Ta ei tahtnud inimesi näha, sest ei tahtnud tunda rumalust enese ümber. Teda ei huvitanud inimeste igapäevategevused.
Miskipärast meenutab Priidu Beierit

kurat
saatanlik, sarviline
valetamine, ülekavaldamine, silmakirjatsemine
ah, kurat, pekki läks!
põrgusse!

"Huvitav, et ainujumala usk pole kunagi nõudnud ainukuradi usku. Monodemonism pole olnud iial ühegi usu tingimuseks, kuigi see ristiusus peaks loogiliselt nii olema. Hoopis selle vastu, kirik on ikka rõhku pannud kuradite paljusse ja mitmekesidusse. Tead sa, kui palju elab demonoloogi Bodinuse järele põrgus saatanaid? 72 kurjuse vürsti ja 7.405.926 vähemat kuradit mitmesuguses aukraadis!"

"Loe meie rahvaluulet, ja sa näed! Millised kogud vanapagana, tondi ja krati jutte! Mis võiks kristlik rahvaluule asetada selle kõrvale"

"Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime"


Pealkirja lahkamine "Poeet ja idioot"

Ennemini oleks sedapsi, et poeet oli Kobras ja idioodiks hoopis Ormusson. Hoolimata oma poeetlikust olekust, ei olnud ta ilmselt just mitte kõige kirkam kriit karbis. Samuti ei hoolinud ta eriti teda ümbritsevatest inimestest.
Lühidalt - idioot
Kobras seevastu võis Ormussoni jaoks tunduda idioodina, kuid juttu ajas ta tarka. Mõistis elu paremini.

Tema kuradiarmastus oli p o e e t l i k


Nigol Andresen "Friedebert Tuglas ajajärgu prismi läbi vaadelduna"
1926

Teoses on löönud välja aja vaim, võib-olla selgemini veel kui kirjanikus. Erilise murrangu loomingusse tõi maailmasõda