20 - sajand

Johannes Vares-Barbarus (1889-1946) oli viljakas ja tagasihoidmatu luuletaja, kes tänu oma hea arstipraksise tõttu ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. Ta proovis reformida tolleaegset eesti luulet, võttes kasutusele prantsuse luule eeskujul kasutusele kiired rütmid. Erinevatest vormikasutustest rääkides võiks tuua näiteks Vares-Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", mis on valdavalt graafiline eksperiment. Just tema ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid teevad temast ühe omapärase ning silmatorkava luuletaja eesti 20.sajandi kirjanduslikus maailmas.


Väljaspool mind

Väljaspool mind on argipäev,
tuimuses tüütavas spleenlikus läev:...
inimesed paarivad, sünnitavad, nälgivad,
rahulikult hallitanud elu jälgivad,
kardavad elada, surra niisama,
vaimustust südames keegi ei kanna,
kiusatust avatlevat - ilusat pattu
kellegi hingesse enam ei mahtu...

Väljaspool mind on äriilm,...
arvetesse uppunud rahameeste silm
palavikus pöörane tuhandeid lugedes, -
varast näeb uksest ja aknast pugedes
ähvardavat pankades, kappides raha.
Inimesi kisendavat kuulub: "maha!"...
Uulitsail kuulmatud laulud kajavad,
võideldes rahvahulgad tulevikku rajavad.

Väljaspool mind on elu hall,
jalge all hallitanud maakera pall;
vaikind tas tulimäed, kustund vulkaanid,
minus ainult orgiad keevad, - pokaalid
tõstan täis vahutavat joovastavat märga,
asetan pähe omal jumalate pärga,
virgutan okeaanid mässule, mered,
tantsima hullustuses rahvaste pered


Igatsus

1.

Kui põlend muld, ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...

Kui tiiger põlevsilmil Suga öhe tormas
rong, vedur, vagunid... eleegiline käsi,
mind aknast tervitamast veel ei väsi, -
mul antud lubamisi, tõotusi ta kordas.

Ah soontes iharus, mu liha nagu laine,
mind uhub, kannab jälle Sinu maile
Su päikse päivile, Su pöörasille öile,
end jälle pühendan, oh lunastaja - naine!

Kui põlend muld ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...

(Kogumikust "Inimene ja Sfinks")

19

20ndate eesti kirjandus

Ilmselt kaheks peamiseks teemaks on tolleaegses kirjanduses (ühis)konnakriitika ja armastus. Justkui kaks ekstreemsust. Oli kirjanikke, kes kirjutasid ääretult lüüriliselt ja tundeliselt ja kelle luulet lugedes sa kas õhkad või mõtled, et see on kõik üks imal jutt. Teisalt oli jällegi kirjanikke, kes sööbivad mällu just tänu oma ebalüürilisusele, kirjeldades asju justkui vaadates läbi vigase klaasikillu, mis maailma moonutab tundmatuseni. Sõnakasutust iseloomustavad brutaalsus, toorus, jõhkrus, võiks öelda, et isegi kohati rõvedus.
Ilmselt mõjutas ka tolleaegseid kirjanikke AEG, mil nad parasjagu elasid. Esimene maailmasõda oli läbi ja teine peagi algamas (kuigi ERNI programmi raames vist niiväga neid kirjanikke pole, kelle tekstid Teise maailmasõja algusest pärineksid)

Hämmastav, kuid ma pole kunagi varem mõelnud, et tolleaegne kirjandus võiks oma väljendusvormide rohkuse poolest nii huvitav. Siinkohal pean ära märkima, et mulle on tõepoolest kursus meeldinud. Tekstide mitmekesisusest tingituna ei hakka ka igav.

Kuid see on kõik kitsamas plaanis

Ma pole kunagi lugenud teadlikult 20ndate kirjandust, ei ole tõmmanud sinnapoole ning oma arvamuse ehitan ma ainult loetud katkendite põhjal üles. Sellegipoolest - see kogus on piisav, et aru saada, millised on need peamised jooned, mida kajastatakse.

Veider, kui kriitiliselt tolleaegsesse ühiskonda suhtuti. Muidugi oli neid, kes ütlesid otse välja, mida mõtlesid. Kuid samas oli palju mõtteid peidetud ka erinevate metafooride varju.
Kuna enamus tekste on siiski meeste poolt kirjutatud, siis võib pidada loomulikuks, et palju on kirjutatud naistest. Kus naised, seal ka armastus.

Üldiselt...

Ma ei oskagi seda asja kokku võtta t e r v i k u n a, et kõik mõtted ühte lausesse kirja panna...

18 - vaikus enne tormi

R. Roht "Kirjandusest ja arvustusest"
Kas kirjanik peaks arvustajaid arvustama?

Meele torkab, et meil arvustusi suuremalt jaolt kirjutavad poeedid ja teoreetikud. Proosa alal töötavad kirjanikud palju ei arvusta, või kui, siis ei mäleta neilt ka lugenud olevat ülalnimetatud etteheiteid
kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab. Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene. Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja. Samuti peaks ka arvustajail olema.

Arvustada on kerge.

Igal inimesel on oma arvamus ning igal inimesel on õigus oma arvamust ka teatud määral avaldada. Kahjuks ilmuvad kirjanduses aga palju selliseid kriitilisi kommentaare, mille avalikustamine ei ole põhjendatud.


Vabalt valitud autori loomingut
Vilmar Adams "Suudlus lumme"

SURUT SUUDLUS LUMME - tähtest otse maha,
Kõigest läbi sööbib - maailm paljas puru,
Tasakstaot rütmid - kosmiline kaha:
Suudlus lumme SURUT.

Tähtelt õppind kaema kõigel’ otse silma,
Kuigi nõrkus - tean- ligimeste juurdlus,
Armastus ja põlgus voolab mu’st maailma:
Lumme surut SUUDLUS.

Kivist olnud ööd ja papist olnud päevad,
Noorust haihtvat mässind jõuetuse summe,
Aga valged vennad - taevatähed - näevad
Surut suudlus LUMME

Vilmar Adams on kuidagi...teistsugune ehk poleks päris õige sõna, ent ometi jätab ta positiivse mulje. Samuti on vähemalt kahel luuletusel lisaks pandud märksõna, mis seostub Byroniga. Armastus on teemaks.
Ja samas...
Üks luuletus, mis oli küll kirjutatud kohati raskepäraselt, masendavalt, robustselt, kuid miskipärast meeldis, oli s e e :

NII raske on olla, nii raske on ella, nii raske on usku,
Kui õnne ei ole, kui sisu ei ole, kui hinge ei ole -
Ja koguneb kurbust, ja koguneb sappi, ja koguneb tuska:
Maailm on nii võõras, maailm on nii tühi, maailm on
nii kole.

Silm silmasse vaadata tarve on ikka veel, tarve on ikka
Veel küsida kõigilt: "Kes oled? Kus oled? Kas oled?"...
Ah, otsisklen silmi ma, olgu nad mehe, või naise, või
plika,
Kus vaadata sisse mul põlastust, häbi ei oleks.

Ja mina ei leia, ja mina ei usu, ja mina ei looda,
Ja kuis mina võiksin, kui kõik teie teod on paljad
refleksid,
Kui kõik, mis teis parem, kui kõik, mis teis õilsem, on
pulber kui sooda,
Kui armastust, armastust isegi juhivad näärme-
kompleksid!...

Taas nüüdisse päeva ma laulude terava küünega puurin.
Tean, laulda teil päiksest ja lemmest ja kõigest, mis
seedib, on komme,
Tean, tumm olen teile, kel võõras, kel lapsik on traagika
suurim:
Et üksi on inime täna, kui eila, kui homme.

Taas teist hiilin mööda, kui teie must möödute ikka.
Ent mürki maailmale kord ma kui rotile tahaksin anda,
Siis tarretand sääreluud murraksin korjusel pikal,
Et kosmose valu ei tuleks mul ketina kanda.

17 - nostalgialaat

kui ma ükskord väikseks kasvan
väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan
[Aapo Ilves]


tegelikult leiaks ju palju ilusamaid sõnu lõppsõnaks...
aga ma ei...




s e e o n k õ i k

*nähtavasti mitte*

16 - depressiivsed eesti väikelinnad

Kas elukeskkond mõjutab väärtushinnanguid?
Suurlinna inimestel teistmoodi on teistmoodi elu, kui mõne väikealeviku inimesel. Maainimestel aga hoopis teistlaadi. Ilmselt ei kujuta ettegi, kui peaks praegu igapäevaselt maal elama ja talutöödega näiteks tegelema. Linnainimesed on OLULISELT laisemad, kui need, kes elavad maal. Ilmselt ei suudaks ma ette kujutada ennast peaaegu iga päev aias või tagahoovis sehkendamas- küll muru niitmas, küll lehti riisumas jne.
Linnas seevastu levib tegeliklt palju subkultuure. Palju erinevaid inimesi, kes on saanud mõjutusi paljudest erinevatest kohtadest.
Väga tore. Linnainimeste suureks suunajaks on REKLAAM, mis varitseb meid justkui notsugripp hetkel igal pool.

"Väikelinn" Richard Roht
Ta aimas juba, et väikelinnas kõige avarama ja laiema silmapiiriga inimesed on tihti lihtsalt provokaatorid.
Sarnane teguviis oli hoop väikelinna südame! Nii ei julenud senni end veel keegi ülal pidada. Avalik abielurikkumine, braveerimine abielurikkumisega - see oli häbematu hirvitus kogu väikelinna stiilile ja toonile, kogu sisseseatud korrale, see oli lubamatu ülbus isegi väikelinna "kõige modernimale" moraalile
Kuid väikelinna intrigandid, kõlblased ja skandalistid töötasid juba sõbralikult käsikäes, lootes kes uut "nalja", kes uut skandaali, kes kõlbluse õiget võitu
kogu linna "avaliku arvamise" poolt lihtsalt lõpuni oli ära terroriseeritud

Et siis jah...

Elu väikelinnas tundub olema läbi Rohti pilgu läbi üsna karm. Inimesed teavad kõik üksteist. Kõik, mida nähakse, jäetakse meelde, võimendatakse ja lastakse kuulujutuna lendu. Kuulujutud levivad aga väikelinnas kui kulutuli. Inimesi ei usaldata eriti. Teisalt tundub olema aga elu väikelinnas vaikne. Igav. Üksluine, mille leevendamiseks ongi intriigid.
Kõik tundub nii...veider ja võõras. Valitseb mingi kord ja kindlad moraalitasemed, iseasi kas sellest ka lugu/kinni peeti. Müstiline. Kosmiline. Kogu linn ARVAS MIDAGI, mis, jõudes inimese kõrvu, kellest jutt käis, oli vaimselt laastav.
Ka väikelinna inimesed on erinevad. Vaimuinimesed. Ja siis need ülejäänud - rühmitamatud, kellest ei oska õigupoolest midagi arvatagi mitte, kuid kellel siiski on üsnagi oluline roll selles igapäevases elus.
Silmad igal nurgal. Kõik jälgivad sind. Iga liigutust. Iga sõna.


e e l a r v a m u s e d

Inimestel ON eelarvamused. Igaühel meist. Eranditult. Ütle, et sul ei ole inimeste suhtes eelarvamusi ja tunnista ausalt üles, et sa valetad iseendale. Eelarvamused on küll ennatlikult tehtud otsused, kuid ka need otsused peavad millelgi ju põhinema, seega on vale väita, et eelarvamused on midagi, mis on TÄIELIKULT valed. Paljud inimesed püüavad aga vähemalt eelarvamusetest üle olla ning ühel hetkel vastupidist enda jaoks tõestada, et asjad pole nii, nagu väidetakse olevat.
On olemas palju ka palju üldlevinud tobedaid eelarvamusi, mis on tõesti no-andke-andeks-aga-nii-teisest-dimensioonist-pärit-väidet-pole-ma-selles-kosmoses-kuulnud. Ma ei hakka isegi mitte siinjuures näiteid tooma.

self-aid romaanid...on pärit teisest dimensioonist...
Romaan "Väikelinn" kujutab läbi võrdlemisi kriitilise pilgu elu väikelinnas, kus kõik on kõigile teada-tuttavad. Samas kujutatakse sealset väikelinna võrdlemisi depressiivsena ning ilmselt inimestel, kes kogevad väikelinlase elu igapäevaselt, ei armastaks seda romaani eriti lugeda, kuigi samas pean tõdema, et omamoodi tõepõhi - et kõik jälgivad kõiki - on sel jutul all.

15

E.Vilde. Tabamata ime.

Millisena näeb Vilde 20.sajandi alguse kunstnikutüüpi?
Kunstidele andujate kuulsuseiha piirdus enne 20ndat sajandit vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, kuid nüüd hakati kirglikult kippuma ka Euroopasse. Äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane pikkus tema kannatust ei katkesta, sest kunstniku fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Oodatakse geeniusi, oodatakse neid pikisilmi, et niisuguse kaudu tunduda ka enda väärtuses tõstetuna, ja kui siis keegi ilmub, kes toob ülistatud "Euroopast" kaasa valjusti helisevaid reklaamikellu, siis on hurmus suur ja - kukutakse sisse, sest geenius, kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada, on need kiidukellad ise teinud.


Kadri Kõusaar "Millest mõtlevad noored intellektuaalid?"
Noored intellektuaalid ihkavad vabamat ja tolerantsemat õhustikku. Ja saasta kõrvaldamine on täiesti saavutatav. Einstein arutles: «Kuidas tehakse avastusi? Kõik mõtlevad, et see pole võimalik. Mina olen nii rumal, et ei tea, et pole võimalik teha. Ja mina teengi avastuse.»


Berk Vaher "Mõtelda peaga"
Oma resoluutsuses näib Kõusaar välistavat võimaluse, et noor erudiit võiks fännida ka Push-Up’i. Tõesti, seda on raske ette kujutada. Ent samavõrd raske on mul pidada vabamõtlejaks inimest, kes põlastab üht etiketti vaid seetarvis, et kohe alluda teisele. Vaba vaimuinimene pole mitte ilmtingimata see, kes ülistab Push-Up’i asemel Pärti. Vaba vaimuinimene on see, kes läheb Pärdi kontserdile kas või rullnokk-mütsiga ja sulejopes, kui tal selleks tuju tuleb - hoolimata sellest, et teda siis mühakaks peetakse. Üleüldse hoolimata mistahes reaktsioonist - sest teadlikult «väikekodanlust» shokeerima tulija pole ammugi vaba.

Milline on tänapäevane noor intellektuaal/vaba vaimuinimene?

Tänapäeval leidub ühiskonnas vähe tõelisi noori intellektuaale. Enamus neist lihtsalt mängib seda, kuigi mõnikord üsna edukalt. Käia ringi, kuulutada, et loeb filosoofilisi teoseid, vaatab väärtfilme selle asemel, et vaada mingeid tobedaid ameeriklaste noortekomöödiaid. Enamus selliseid inimesi ei saa tegelikult isegi mitte aru, mis on mõne Kafka teosed sisu või millest mõni prantslaste film rääkis. Selline teeseldud intellektuaalsus on tobe. Milleks üleüldse teha midagi, mis sulle endale meelepärane ei ole lihtsalt selle pärast, et näidata ühiskonnale, et sa ei ole "üks osa sellest tohutu suurest popkultuuri massist"? Ja need vähesed, kes tõepoolest ongi kultuuriinimesed, on enamjaolt ainult kuulsuse ja au peal väljas. Kuigi pean nentima, nad teevad seda, sest neile MEELDIB seda teha ning raha peab ju teenima kuidagimoodi. Miks siis mitte läbi millegi, mille tegemist inimene tõepoolest naudib, selle asemel, et istuda päevad läbi kontoris arvuti taga, sisestada lõputuid arve ja kuulata parasjagu seda, mida raadiost tuleb ja mis suudab pea lihtsalt valutama panna? Sellgeipoolest on vähe neid, kes teevad neile meelepärast ja seda lihtsalt, sest neile MEELDIB. Nad ei kuuluta seda välja, nad on tohutult enesekriitilised igas asjas, mida nad teevad, kuigi sisimas mõnikord on täitsa rahul oma tegemistega. Ei mingit promomist. Kui keegi puhtjuhuslikult mõne sellise andeka intellektuaali peale satub on see umbes nii, nagu sattuda peidetud piraatide varanduse peale.

Noored vabad vaimuinimesed on küll Tartu Ülikooli ümbruses üsna igapäevane nähtus, kuid laiemas plaanis - kui palju selliseid inimesi üle Eestimaa tegelikult on? Ma ei too siinkohal välja väidet, justkui oleks Tartu ainus Eestimaa kultuurikeskus...


no tore
mu mõtted jäid pooleli

Täitsa tõsi. Võlts ongi tänapäeva ühiskonna üks märksõnu ;) ehedaid intellektuaale ongi sama raske välja kaevata kui piraatide aaret.. Hannela.

14

Eduard Vilde "Tabamata ime"

Ideaalne naine

MÜÜT

ilus, tark, perekonna hing, hoolitsev, huumorimeel, õrn, iseseisev, supernaine, nõudepesumasin, truu, ei vingu


E.Vilde arvamus

kehatu ja elutu olm, kahvatu näitelava–kuju: kõhn ja kuiv nagu ainult vägisi kehastatud mõte võib olla. liiga täiuslikuna kujutatud. Soov paleuslikku naist kujutada, unustab enda soosiku ideaalsele ihule ja vaimule eluvõimulise hinge andmata.

iseseisev, julge, teguvõimas, tark


M.Sillaotsa arvamus

Teeb, mida tahab ja elab, kuis soovib. Võrdlemisi haritud, palju huvisid. Iseseisev, tugev ja tark. Maitsekas ja ilus.
Samas ka naiivne, näitleja, kelle sõnad panevad mõnikord tema tõelises tarkuses kahtlema. Tundub, justkui räägiks ta mõnikord seda, mida ta ise tahaks kuulda vms. Poseeriv. Elu puudus. elav naine, kes võib hädas ahastada ja õnnes rõõmustuda; kes mitte ainult ei kõnele, vaid ka elab


Minu arvamus

...



ilmselgelt ma ei arvagi midagi...

13 - teine dimensioon

Alguses oli meil täielik segadus
Kolossaalne kaos
Me ei suutnud välja valida luuletusi, siis muutus kava liiga pikaks. LÜHIDALT - probleeme oli palju.
Siis saime aga kava kokku, kuigi miskipärast puudusid sealt Esteri luuletused. Jälle jama. Muutsime siis veidi luulekava ja pookisime puuduolevad luuletused hiljem vahele. Tekkis ka esituse idee - tekitada igaüks-omas-mullis efekt. Kahjuks see mõte kukkus aga hoolimata sellest, et kitarr ja diivan ja rekvisiitraamatud ja vihmavari olid olemas, läbi.
Kahju küll.
Esituspäeval oli meie grupist puudu tervelt kaks inimest - Helena ja Liis S. Hiljem meenus, et algselt oli meie rühmas ka Karl-Gustav.

Tegelikult peaks mainima, et luuletuste otsimine ja lugemine oli päris huvitav. Avastasin enda jaoks isegi autorid nagu Merca, Matti Moguci, Contra ja Aapo Ilves. Vägev. Kodus seisav siiamaani (ja tõepoolest siiamaani) pooleliolevad või läbilugemist ootavad Moguci ja Merca raamatukogust pärit luulekogud.

Teiste luulekavasid oli väga mõnus kuulata ning vaadata erinevaid lahendusi. Kellel oli rohkem laulmist, kellel rohkem mõnusat-mahedat aulateatrit. Kellel aga lihtsalt kena kava. Luuletuste ettekandmine isiklikult mulle meeldib, aga pähe õppida mitte, sest tean, et niipea kui lavale astun, ununeb kõik.
Ja miskipärast ongi mul tekkinud tunne, et luuletust esitataksegi hämaras valguses, istudes mugaval toolil ja lugedes raamatust. Nii on palju KINDLAM ja tunnete sissepanekuks jääb rohkem aega


Ma leidsin paar nädalat hiljem oma kitarrikotist sellesama suvikõrvitsamustrilise vihmavarju ja näpitstangid. Igaks juhuks. Mu kitarrikeeled läksid järjest pooleks

12

Henrik Visnapuu "Amores"
1917
"Mõnitus"

Naine on muinasjutuline ime:
Kui nümfid heljusivad neitsid
Kes suudab vastu panna ilu väele
Neitsid silekõhulised
Daamid valgenahalised
Sina oled imeline talleken
Mõistatumatuga sa mulle ütlemata armas
Habras nartsiss

Naine on monstrum
Oh me hirmsad oma liha seen
Aelden kui penid käime ringi
Naised punnismaolised
Külmad sivvud, kalad
Naised lihahimulised, roojad
Kahejalgsed lastetoojad

11 - tsepeliin

Johannes Vares-Barbarus "Vahekorrad"
1922

"Paberist inimene"
Inimkonna kirjeldamine, kuidas seda on lihtne tegelikult rüüstada, kuidas inimesed ise on nii ebakindlad. Kuna luuletus koosneb nii mitmest osast ja kohati jääb mulje nagu oleks drastiline teemavahetus, on luuletuse sisu kohati keerukas mõista. Alles viimase reaga "inimtulikahjust on taevas kumane" jääb mulje, et inimestest kui paberist on kerge tuld teha

"Ironett eitamisest ja jaatamisest"
Ühiskonnakriitika. Inimesed ei tea ise ka, MIDA nad tahavad. Tujumuutused on ülitavalised ning süda ebakindel


"Kui vasar alasille - rusik laskub raskelt
ja kisub viimsed paelad inimmaskelt
Siis paljastub vaid õige näostik - lõust,
ei ole kahtlust, et see ahvi tõust"

ü h i s k o n n a k r i i t i k a

Henrik Visnapuu "Valit värsid"
1924

Kirjutab üsnagi emotsioonidel põhinevat luulet, hästi tundeline ja pärast mitmeid tunde, mil on Barbaruse rusuvat ühiskonnakriitikat loetud, tundus vägagi mugav ja lihtne lugeda Visnapuud. Vahelduseks ka midagi arusaadavad. Räägib rohkem armastusest
Eriti toredad on sellised kohad:

"Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga, nii nagu iga aasta"

10 - ruubiku kuubik

Perpendikulaarne - joon või pind, mis on teise joone või pinna suhtes 90kraadi
Horisontaalne - liigub sedapidi nagu marmorkuulike mööda parkettpõranda pinda
Sirgjooneline - keha liigub sirgelt


Johannes Vares-Barbarus "Geomeetriline inimene"

Perpendikulaarne - inimene lähtub alati oma vaadetest, hoolimata ümbritsevast
Horisontaalne - inimese mõned eluetapid mööduvad horisontaalselt. On asju, mille tagajärjena leiab inimene end horisontaalsena
Sirgjooneline - inimene peab seisma väärikalt, sirgjooneliselt, mitte olema mõni selgrootu limusk


A.Annist "Eesti luule 1924"

Perpendikulaarne - välisilma "kiired" langevad perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale
Horisontaalne - kui mees on pikali maas, eks ta ole siis horisontaalne
Sirgjooneline - eks see ole sirgjooneline iseloom

Kubism - inimeste ja objektide kujutamine geomeetriliste kujunditena. Pigem intellektuaalne mäng kui esteetiline manifest

9 - kosmoseodüsseia

teades iseend...
ma kaotan selle teksti kunagi nagunii ära
kuid mulle meeldis kirjutada seda.
avastada uusi dimensioone iseenda sügavates ajusoppides


Minu moodi usk

Uskumuseks nimetatakse tavaliselt teatud usundist rääkides religioosset usku millessegi. Ma ei usu jumalasse. Samuti ka mitte kuradisse. Jumal ja kurat on lihtsalt sõnad igapäevases sõnavaras, mitte midagi enamat. Ainus religioosne mõte, millesse natukenegi usun, on karma – teo ja tagajärje üleüldine seadus. Kõik mis teed teistele, tuleb ka sulle endale tagasi.
Filosoofias ja tunnetuspsühholoogias mõistetakse uskumuse all millegi tõeseks pidamist. Ma usun inimeste teadmistesse, faktidesse, kuigi kohati põhjendamatult. Võib-olla seetõttu, et need on kinnitatud, korduvalt tõestatud inimeste poolt, kes ise usuvad sellesse. Mõnikord tunduvad faktid aga meeltele võimatuna. Galaktikad, maailmaruum, universum. Kõik see on kosmiline, tundub, et piirideta ruumi pole olemas. Kui suur on kõik see tume samet, mis meid ümbritseb ning milles tähed säravad kui tuled öises linnaprofiilis? Arvan, et inimaju on võimetu tekitama endale illusiooni, millega illustreerida universumit, sest ta ei usu sellesse.
Usun aega, kuigi otseselt ei näe seda. Millest see koosneb? Mis peitub minutite ja sekundite taga? Aeg ise ei ole silmaga nähtav, küll on aga nähtav jälg, mis aeg inimestesse jätab. Tean, et on olemas hetki, mis on väga ilusad. Mõni hetk on kohe väga ilus. Uku Masing on tõdenud, et usume nüüdset hetke ning igaühe teistega samaväärset olemist. Ükski olnud ega tulev hetk ei ole tähtsam praegusest. Ükski olemasolija, ükskõik kas liikuv või liikumatu, olnud, olev või tulev pole olulisem teisest.
Kui inimesed soovivad midagi, siis usuvad nad sellesse. Nad loodavad, et need täituvad, kui selle nimel pingutad ja usud. Usun naeru; et on olemas õnn, mis keerab maailma pahupidi ning inimene tunneb end hetkeks õhus hõljuvana. Sügaval sisimas on kõik inimesed head, tuleb see vaid üles leida ning sellesse uskuda. Ilus olemine on mõnus. Mõnus on siis, kui kõik laabub iseenesest. Kui keegi ei sunni, kontrolli, nõua – ja ometi on kõik tehtud. Taolist mõnusat olemist taotlevad kõik põlisrahvad ja enamgi veel, küllap igaüks – sest mõnusast olemisest algab ilu ja rõõm. Ma ei mäleta, kust seda lugesin, aga leidsin mõtte hea ning tõese olevat. Usun armastusesse ning tean, et igaühe jaoks on maailmas keegi. Keegi meist pole üksi.
Ma usun muusikasse. Ma kuulen seda. Kergelt melanhoolne tuju tekib hea muusika ja lihtsatest asjadest mõnu tundmisega. Hambahari laual, kohvipaks tassi põhjas, viirukihõng toas, paberi krabin kui šokolaadi ümbert pakendit avad – asjad, mis tunduvad esmapilgul tähtsusetutena. Usun, et nad tekitavad minus heaolu tunde.
On veider kirjutada oma uskumistest ja uskumustest. Selle üle mõtlemine tekitab minu jaoks uue ukse mõttemaailma. Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem hakkan iseendas kahtlema. Maailma Süsteem käib üle mõistuse. Mõtisklemine reaalsete asjade üle on piisavalt veider, et seda tehes kaotada igasugune tugipind ning vajuda järjest sügavamale tumedatesse, tundmatutesse kihtidesse. Kaotan viimasegi teadmise, viimasegi usu ning tunnen, et mind valdab psühhedeelne seisund, millesse usun, sest tean, et minu jaoks on see tõene.

kaheksa - ei tea, kuis jumalaga on mul asjalood

Friedebert Tuglas "Poeet ja idioot"

Ormusson on pidevalt oma mõtteisse süvenenud. On asju, mida ta tahab meenutada, kuid on ka asju, mis ei vääri nii väga meeles pidamist. Ta armastab uneleda, meenutada, mõtiskleda. Ta armastab Tartut, millega seostusid paljudki ta mälestused. Ta ei tahtnud inimesi näha, sest ei tahtnud tunda rumalust enese ümber. Teda ei huvitanud inimeste igapäevategevused.
Miskipärast meenutab Priidu Beierit

kurat
saatanlik, sarviline
valetamine, ülekavaldamine, silmakirjatsemine
ah, kurat, pekki läks!
põrgusse!

"Huvitav, et ainujumala usk pole kunagi nõudnud ainukuradi usku. Monodemonism pole olnud iial ühegi usu tingimuseks, kuigi see ristiusus peaks loogiliselt nii olema. Hoopis selle vastu, kirik on ikka rõhku pannud kuradite paljusse ja mitmekesidusse. Tead sa, kui palju elab demonoloogi Bodinuse järele põrgus saatanaid? 72 kurjuse vürsti ja 7.405.926 vähemat kuradit mitmesuguses aukraadis!"

"Loe meie rahvaluulet, ja sa näed! Millised kogud vanapagana, tondi ja krati jutte! Mis võiks kristlik rahvaluule asetada selle kõrvale"

"Eesti rahvas tarvitab igapäevases elus kümme korda enam Kuradi kui Jumala nime"


Pealkirja lahkamine "Poeet ja idioot"

Ennemini oleks sedapsi, et poeet oli Kobras ja idioodiks hoopis Ormusson. Hoolimata oma poeetlikust olekust, ei olnud ta ilmselt just mitte kõige kirkam kriit karbis. Samuti ei hoolinud ta eriti teda ümbritsevatest inimestest.
Lühidalt - idioot
Kobras seevastu võis Ormussoni jaoks tunduda idioodina, kuid juttu ajas ta tarka. Mõistis elu paremini.

Tema kuradiarmastus oli p o e e t l i k


Nigol Andresen "Friedebert Tuglas ajajärgu prismi läbi vaadelduna"
1926

Teoses on löönud välja aja vaim, võib-olla selgemini veel kui kirjanikus. Erilise murrangu loomingusse tõi maailmasõda

7

August Gailit "Purpurne surm"

Kapten Roode. Kirjeldada täpselt vastupidist meest.
Kaptenile külalised ei meeldinud, viina ei võtnud ta suu sissegi ning iseloomult oli ta väga kinnine. Ei rääkinud ta oma elust ega rännakuist. Ta oli külm, kalk ning hoolimata oma tigedast ja karmist välimusest ka üsna arg. Ta oli jumalausklik, ei olnud keegi tefa kunagi roppusi rääkimas kuulnud. Romantikast ei pidanud ta samuti lugu. Mis puutus naistesse, siis ega ta ka neist eriti ei hoolinud. Vastupidi, ta lausa pelgas neid, kuigi kuulduste kohaselt oli kusagil kauges sadamalinnas tal ka naine, ainus, keda ta väidetavalt üldse armastanud oli.

On olemas mitut tüüpi naisi:
liblika sarnased
naine kui õrn jääkiht, mille all on tundmatud sügavused
naine kui segamini kott
õnneotsijad, kes ei oska pärast eesmärgi saavutamist midagi teha
naine kui punane õun, mida hammustades leiad eest mädenenud südamiku

On mehi, kes on sündinud naiste kinnisideedest. Nad PEAVAD olema, kuigi mingil hetkel kaob vajadus nende järele ning nad muutuvad postiks su teel, mille otsa võid kolmsada korda koperdada, tunda, et nad on muutunud vaid Zahiriks su sees ning kellest sa ei saa ümber enne, kui oled ehitanud tema ümber elektrikarjuse. Sest posti otsa kõndides saab haiget.
Parem siis juba eemale hoida ning ringiga minna

On mehi, kes on sündinud muusikast. Nende hääleks on helisevad sõnad, mida kusagil mujal kuuldud pole. Nad helisevad, säravad ning ei hääbu, sest muusika elab alati inimeste sees. Nad võivad olla siirad, hellad ja armastavad nagu pehme ja positiivselt kõlav mažoorne helilaad. Kuid keegi ei välista, et nad võivad ka aegajalt minoori kalduda. Neid mehi saab tundma õppida justkui mööda kromaatilist heliredelit liikudes.
Võttes ühe väikse sammu teise järel


Kuratlik ja jumalik "Purpurses surmas"

Jumalik on metsa kohin, vee vahuline voolamine ja orgude vaikne sügavus. Armastada tuleb mulda ning metsi. Põlistes metsades ning teedeta orgudes on iga kivi su jumal, sest seal on su hing puhas. Jumalik on see, mis on puhas.
"Minge metsa, minge orgesse, sääl pole surma ning sääl pole kartust, sest jumal liigutab sääl jahedaid tuule tiibu..."

Kuratlik on aga linn, linnaelu, sealsed kombed, tavad ja olustik. Kuratlikud on masinad, tehased, mis reostavad keskkonnda. Sõjad.
"See on tema, kes rakendub rongide ette ning jookseb terasest rööpail kui elajas röhkides, tuld ja tahma sülitades ning pekstes ravvutud kapju vastu müdisevat maad. See on tema, kes puhub vabrikute korstnaist kui punasest lõõrist nõgipilvi sinise taeva poole, musta vere voolates tuhandeis masinais rõõmsalt..."

6 - armastus päästab maailma

Johannes Vares-Barbarus "Katastroofid"

Inimkond on iseenda jaoks hukutav, põhjustab sõdu, haigusi.
Inimeste labased elukombed on hukutavad.
Inimene mängib ise seda Hukatuse Sümfooniat

Hukutavad tegurid:
sõda, armastuse puudumine, taudid, inimene ise, võim, relvad, pahed, kurat, vaimupimedus
Päästvad tegurid:
armastus, inimlikkus, hoolimine ligimestest, austus, jumal=loodus


Kas ilukirjandus aitab inimest päästa?

I maailmasõja eelsed/aegsed/järgsed tekstid, mida ERNI programmis on käsitletud, võib mõista inimese päästmise seisukohast mitmeti. Kindlasti avardavad nad inimeste vaatevälja, värsekndavad vaimu ning panevad mõtisklema tolleaegse maailmakorra üle. Nad näitavad selleaegset ühiskonda kogu oma pahede ja voorustega, kuigi rohkem on tegeletud pahedega, justkui rõhutades, et maailm, et inimene on tõepoolest hukka läinud. Üritades näidata ja kirjeldades tolleaegset ühiskonda, panevad need tekstid mõtlema, kuidas oleks võimalik muuta maailma paremaks paigaks. Vägagi idealistlik idee.
Samas on inimestel siiski omad põhimõtted, millest alati lähtutakse ning kui maailma-ja inimeseparanduse mõisted ei lange kokku omade põhimõtetega, siis ei ole ka loota, et inimene nö päästab end. Nendest tekstidest teeb inimene alati siiski omad järeldused ja leiab, mõistab ise, kuidas on kõige õigem talitada.
Kuigi öeldakse küll, et inimene õpib oma vigadest, kuid siiski on ka olemas väljend, et "astusin jälle ämbrisse" seega on kõik siiski inimeste enda teha. Ilukirjanduslikest tekstidest pärinevad mõtted muudavad seda vaid imevähe üldiselt, rohkem justkui avardavad silmaringi, et aidata teha paremaid otsuseid.



Ilukirjandus võib olla ka hukutav, tüüpiliseks näiteks on Hitleri "Mein Kampf", kus on inimesi ässitatud sõjale. Propaganda
Ilukirjandus on valmis masse mõjutama

Teosed, mis on minu mõttemaailma kujutanud..
Eh..."Alkeemik" ja üleüldse Coelho teosed...siis veel..."Dorian Gray portree"

Ilukirjandust lugedes on suurem mõju, sest tekivad emotsionaalsed elamused, psühhedeelised kujutluspildid ja veel paljugi muud sellist

5

Albert Kivikas "Maha lüüriline shokolaad!"
1920

Kirjanduslik kõht vajas karbonaadi, kuid ainus, mida tolleaegsetel kirjanikel pakkuda oli, oli kõhutäiteks shokolaad. Tuglast manitseb Kivikas mitte langema müütide maailma, kus puudub igasugune reaalsus, olgu ilus või inetu. Kivikas nendib, et on tuhatkordne ülekohus salata ümbrust, sulgeda silmad ja rännata maailma lõppu, kiasutada sinisügavat taevvast tüllistel kätel ja esteetikasse uppunud ja surnud südamel, nüüd, kus elu on kõige valusam, kõige kibedam, kõige julmem ja karmim, kuid samas ka kõige lootusrikkam ja tõotavam.
Kivikas pöördub ka August Alle poole, öeldes, et müütiline üksinduse saar ei ole pärit sellest ilmast. Ta ütleb, et minevikus on pettus, varjud, mis valetavad, aga ilmas on ka palju kurjust ja ülekohut, mida vihata. Allel soovitab ta minevukust välja tulla ning keskenduda rohkem olevikule.
Richard Rohtile heidab Tuglas ette, et too kujutab oma teostes rohkem hulle ja nõdrameelseid. Soovitab ta aga tal tulla oma kitsast shabloonist välja ning näha enda ümber tavalisi, igapäevaseid inimesi


Albert Kivikas "Jaanipäev"
1924

Peremees: uhkus, au, unistused ja kahtlused
-"See salajane võistlus - poegade ja tütarde koolitamine - oli Mulgimaal ammu moes. See oli nagu iga peremehe kohustus, oma au ja uhkuse kaitsemine, millest tahes ehk tahtmata keegi neist mööda minna ei saanud"
-"Ja seepärast oli täna jälle öö, kus vana Peet Kaiemäel jaanitulele läheb, et näidata, et ainult tema on selle uhke üliõpilase ja kahe ilusa koolitatud tütre isa"
-Suhtumine naisesse oli kinnine ja isenesestmõistetav
-Tahtis, et pojast saaks asja
-Taipas, et tema probleemide alguseks oli siiski talu, mis tõi küll rikkuse ja väärikuse, aga ka palju probleeme ning konflikte

Perenaine: eluväärtused, kibestumused, kahtlused
-"Esmalt ei näinud ta üksikasju, nägi oma elu kogumikuna nagu ta oli. Pikk hallide ja raskete päevade rida libises ta eest mööda. Heledam osa neist oli seotud ta varase osa neist oli seotud ta varase lapsepõlvega väikeses metsatalukeses Kooraste naabervallas ja ta enda laste saamisajaga, kus väetid alles esimesi samme hakkasid astuma ja ükikuid sõnu purssima"
-"Hiljem, kui lapsed koolis hakkasid käima ja ta neid ainult harvadel silmapilkudel kesk tööuputust nägi, said päevad ühetoonilisteks, rõõmututeks, võõrana elas ta oma kinnise mehe kõrval, kus tühjuse tunnet ainult raske töö peletas"


Peresuhted tänapäeval ja Kivikase "Jaanipäevas"

Tänapäevalgi on vanematele ääretult tähtis oma laste heaolu ja haridus. Kõik vanemad loodavad, et nende lastest ei saaks mõnd elu hammasrataste vahele jäänud inimest. Kahjuks näeb ka tänapäeval nii mõnedeski peredes konflikte, mille tagajärjed võivad olla vägagi nukrad. Samas on muutunud ilmselt konfliktide tekkepõhjused, praegusel ajal ei kohta just palju peresid, kus oleks tülisid talu pärast. Leidub ka praegu mehi, kes oma naise eest ei hoolitse


Näitemäng "Jaanipäev"

Stseen x
"Saare perenaise hingeelu. Mõtted. Surm"

Laval kujutatud üht taluruumi, palkseintega ja väikese kuueruudulise aknaga. Toa keskel on üksik voodi, kaetud paksu tekiga. Voodi kõrval vana kirst ning teisel pool tilluke öölaud koos vaskkannud ning vaasitäie põllulilledega. Lava on hämar, üksik valgusvihk langeb voodile, millel istub surija, Saare perenaine, seljas valge sõlega kinnitatud särk ning linane seelik. Ta räägib oma elust, peab monoloogi.
Saare perenaine vestleb oma pereliikmetega ning jääb tuppa ihuüksi. Ühtäkki tunneb ta, et valu on läinud. Tõuseb püsti, peab lühikese monoloogi, hakkab lavalt lahkuma. Kukub. Sureb

Saare perenaise osatäitjaks passiks Merle Jääger, Saare peremehe rollis Tõnu Oja. Peretütardeks Hele Kõre ja Evelin Pang, perepoeg Priit Võigemast.



Naine
hoolitsev, armastav
kokkamine, õrnutsemine, kasvatamine
naine on ühiskonna alustala
ema

4

Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat"
1919

"Ma olen "Lendavad sead" kolm korda läbi lugenud. Ja ma tahaksin soovitada seda huvitavat lopsakassõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu"
Tuglas peab Kivikast tolleaegses kirjanduses ehk vaeses eesti proosas üheks huvitamaks debütandiks, pidades teda väga küpseks. Kivikase teos oli katse uuel alal.
"Kuid niisama tüsedad, terasnõtked ja malmrasked on ta jõhkerpateetilised, haruldasist sõna- ja mõtteühemeist kubisevad, robustid ja originaalitsevad looduse, linna ning interjööri maalid"
Tuglas pidas tähtsaks materjali ja sisu tasakaalu ning leidis, Kivikast seda igas maneeris kinni pidamas. Kivikase kirjanduslikku stiili peab ta omal moel žestiks, olemuselt esteetilise protesti avaldus kodanlise kuuvalguse, vooruse ja ühiskondliku korra vastu. Protesti žest seletab Tuglase arust nii mõndagi Kivikase loomingus. Kivikase kirjutamislaadis leidis Tuglas ka midagi nooruslikult haljast ja poisikeselikku.
"Kivikas teeb revolutsiooni propellerdet põrsastega"


Kas loominguvabadusel on piirid?

Inimeste fantaasia ulatub teadmatutesse kaugustesse, millel pole tegelikkuses piire. Piirid tekivad siis, kui inimesed need ISE peale panevad. Piirid panev peale vaid moraal ja põhimõtted. Tänapäeval on kirjanduslik looming võrdlemisi piiritu, inimesed katsetavad pidevalt uute asjadega, loovad neid nii nagu ise tahavad ja nagu neile meeldib. Loomingul pole piire. Loomingu levitamisel tekivad piirid.

l o o m i n g u l p o l e p i i r e

3 - deliirium

p i i m l u i k

Ta ajas piimakannu lauale ümber. Piim valgus ojadena välja, moodustades lauale veidra kujuga moodustise. Ah, mis veider kuju! Pikk kael, paks kere, samas kosmiliselt graatsiline. Nagu...luik. Ta kutsus seda piimluigeks. Kui luik vaid saaks lendu tõusta, lendaks ta üle Tartu tornide ja majakatuste, piimvalged tiivad päikese käes säramas. Kaunis ning tumm, justkui paberist volditud. Lendaks ta ära kaugustesse, sinna, kugu mitte keegi teine ei pääse. Kus on veel paljugi temasuguseid valgeid kosmilisi hääletuid olevusi. Kaugeks jääks kogu see ümbrus. See laud, mille peal tekkis. See piim, mis oli tegelikult mõeldud punasesse valgete täppidega kruusi. Inimesed akendest jälgiksid, kuidas ta nagu pilv liugleb üle sinise taevalaotuse kaugusesse. Galaktikasse. Oma kaaslaste juurde. Koju. Linnutee ootab teda. Vaikselt pühitakse luigekujuline piimaloik laualt ja asetatakse kannu uus piim...


Albert Kivikas "Lendavad sead"
1919

"Silmiskelu järel märkasin, et see ei olnudki järv, vaid lai, määratu peegelruut, mina aga istusin klaasil ja trampisin jalgu.
See pragunes...
Murdus sisse ja ma uppusin peegelvette"
["Piimluik"]

Kivikas on kasutanud väga omapärast, kuid samas lihtsat sõnavara. Lihtsatesse sõnadesse on ta aga peitnud ka suure kosmilise müsteeriumi. On raske teksti mõista, kuid samas on tekst paeluv. Kohati on ta stiil aga ka küllaltki räige, näiteks loos "Õitsev välk":
"Esimeses laanes heidutas teda üheksa ülespoodud konna: nende raibete haisu nooruki järele hülpivad käed ähvardasid ta ihu määrida"
Räiget, kohati võigast ning brutaalset, ent samas siiski põnevat ja mõistatuslikku stiili esineb ka loos "Malmsireenid":
"Lumilaulvaid teid roomavad kisendavad kolonned liha, suurtykiliha, mäe luini paljail kuklail kett elavat kuulisööta"

2

Artur Adson "Kriisid ja kriisid"
1924

-Kultuurisündmused ja kultuuriasutused ei saa oma vajalikku rahasummat kätte, seevastu kui igasugused lõbustuskohad, näiteks nagu hipodroom ja kino, saavad raha piletitulust tunduvalt rohkem
-Enne sõda eksisteerisid teatrid ilma abirahata, maksid lõbustusmaksu. Teater "Vanemuine" oli tol ajal oma haripunktis. Kinosid oli vähem ning nad polnud vajaliseks saanud, kino vastu võitles ka ajakirjandus
-Ise ei vaevuta enam suurt midagi tegema, loodetakse ennekõike abirahade peale
-Huvi on pöördunud enam kino, spordi nin opereti poole, samas kui kirjanduse, kunsti, teatri ning muusika peale aina vähem
-Teatrid ei ole halvemad kui varem. Probleem on kassas, mitte laval. Kunstnikud ei produtseeri sugugi kehvemalt kui varem, näituselkäijaid on lihtsalt vähem. Kirjanduse kriisiks on kirjastuste kriis, turg on täis, aga mitte ilukirjandust vaid õppe- ja käsiraamatuid. Igal aastal vahetatakse neid, kuid raamatud on kallid. Lugeja suure osa tarvidusi täidavad kõmu ning põnevad tõlkeromaanid
-Lahenduseks kriisidele/probleemidele peetakse kinode kinnipanemist, jättes alles vaid teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelata tsirkused, totalisaator ning kabareed, mitte kinkida asutustele nö lõbustusmaksu ja ära keelata maksuliste spordiürituste korraldamine. Oma kirjanduse kasuks peaks tolli alla panema tõlkekirjanduse. Riiklik toetus olgu mõjuv ja õiglane. Kultuurkapital peaks soodustama/edendama vaid loovaid kunste ja kirjandust, samuti neid levitama


Tänapäeval on suureks takistuseks inimeste ja tõelise kultuuri vahel Internet, millel on kaks külge. Ühest küljest on sealt võimalik lugeda või vaadata kõiksuguseid teoseid ja filme, aga samas tänu sellele väheneb ka kinokülastuste ja kontserdikuulajate, samuti raamatuostjate arv. Milleks maksta raha kui saad sedasama asja teha mugavalt ja tasuta? Samas ei saa seda näha täieliku probleemina.

Kuigi lahendust ei oska ma sellegipoolest leida.
Kõik on inimeste endi teha

1 - algus

Johannes Vares-Barbarus "Meie kirjandusloomingulik status quo"
1924

-Suuremad ajalehed likvideerisid üksteise järel kirjanduslikud lisad ja asendasid need anekdootid, kõmuliste lugude ning värske kirjandusega
-Ajalehed olid tühjad, sisutud
-Kirjanduslikud huvid keerlesid rohkem kultuurkapitali, riigivanema käes olevate summade ja "Loomingu" abirahade ümber
-Kirjandust mõõdeti tingimata "Loominguga"
-"On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse, on tarwis traditsiooni traataiaga ümbritset lilleaiast ja meeleolupeenrast loobuda"
-Luules peegeldus tolleaegne inimene. Leiti, et variatsioone on küll ja rohkem ning nendest aitab
-Kirjutada pole vaja mitte selleks, et igavust peletada
-Inimestel puudub luule ülesannetest õige arusaam
-Inimkonnale peab laulma äratuslaule, sõna otseses mõttes on tarvis loomingut


Lugupeetud Johannes Vares-Barbarus,

Aastal 2009 on lood Eesti kultuurielust üsnagi oluliselt paranenud, kuid samas on ka mõningad probleemid, mis on säilinud teatud määral. Üheks selliseks võiks pidada ajalehtede sisutühjust. Samas on paranenud luule ja kirjanduse olukord. Kirjutatakse tänapäeval aga mitte ainult selleks, et igavust peletada, vaid sellepärast, et on mida inimestele üleda läbi ühe või teise teose. Siiski jääb seda varjutama asjaolu, et oma ideede, mõtete toel tahavad inimesed ka siiski raha. Hea on see, et inimesed ei otsi oma ideaale mitte minevikust vaid vaatavavd tuleviku poole, meenutades seda, mis oli, positiivses võtmes.

Kirjanikud ja luuletajad julgevad erinevates valdkondades katsetada, pöörates end aina enam tuleviku poole