19

20ndate eesti kirjandus

Ilmselt kaheks peamiseks teemaks on tolleaegses kirjanduses (ühis)konnakriitika ja armastus. Justkui kaks ekstreemsust. Oli kirjanikke, kes kirjutasid ääretult lüüriliselt ja tundeliselt ja kelle luulet lugedes sa kas õhkad või mõtled, et see on kõik üks imal jutt. Teisalt oli jällegi kirjanikke, kes sööbivad mällu just tänu oma ebalüürilisusele, kirjeldades asju justkui vaadates läbi vigase klaasikillu, mis maailma moonutab tundmatuseni. Sõnakasutust iseloomustavad brutaalsus, toorus, jõhkrus, võiks öelda, et isegi kohati rõvedus.
Ilmselt mõjutas ka tolleaegseid kirjanikke AEG, mil nad parasjagu elasid. Esimene maailmasõda oli läbi ja teine peagi algamas (kuigi ERNI programmi raames vist niiväga neid kirjanikke pole, kelle tekstid Teise maailmasõja algusest pärineksid)

Hämmastav, kuid ma pole kunagi varem mõelnud, et tolleaegne kirjandus võiks oma väljendusvormide rohkuse poolest nii huvitav. Siinkohal pean ära märkima, et mulle on tõepoolest kursus meeldinud. Tekstide mitmekesisusest tingituna ei hakka ka igav.

Kuid see on kõik kitsamas plaanis

Ma pole kunagi lugenud teadlikult 20ndate kirjandust, ei ole tõmmanud sinnapoole ning oma arvamuse ehitan ma ainult loetud katkendite põhjal üles. Sellegipoolest - see kogus on piisav, et aru saada, millised on need peamised jooned, mida kajastatakse.

Veider, kui kriitiliselt tolleaegsesse ühiskonda suhtuti. Muidugi oli neid, kes ütlesid otse välja, mida mõtlesid. Kuid samas oli palju mõtteid peidetud ka erinevate metafooride varju.
Kuna enamus tekste on siiski meeste poolt kirjutatud, siis võib pidada loomulikuks, et palju on kirjutatud naistest. Kus naised, seal ka armastus.

Üldiselt...

Ma ei oskagi seda asja kokku võtta t e r v i k u n a, et kõik mõtted ühte lausesse kirja panna...