18 - vaikus enne tormi

R. Roht "Kirjandusest ja arvustusest"
Kas kirjanik peaks arvustajaid arvustama?

Meele torkab, et meil arvustusi suuremalt jaolt kirjutavad poeedid ja teoreetikud. Proosa alal töötavad kirjanikud palju ei arvusta, või kui, siis ei mäleta neilt ka lugenud olevat ülalnimetatud etteheiteid
kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab. Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene. Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja. Samuti peaks ka arvustajail olema.

Arvustada on kerge.

Igal inimesel on oma arvamus ning igal inimesel on õigus oma arvamust ka teatud määral avaldada. Kahjuks ilmuvad kirjanduses aga palju selliseid kriitilisi kommentaare, mille avalikustamine ei ole põhjendatud.


Vabalt valitud autori loomingut
Vilmar Adams "Suudlus lumme"

SURUT SUUDLUS LUMME - tähtest otse maha,
Kõigest läbi sööbib - maailm paljas puru,
Tasakstaot rütmid - kosmiline kaha:
Suudlus lumme SURUT.

Tähtelt õppind kaema kõigel’ otse silma,
Kuigi nõrkus - tean- ligimeste juurdlus,
Armastus ja põlgus voolab mu’st maailma:
Lumme surut SUUDLUS.

Kivist olnud ööd ja papist olnud päevad,
Noorust haihtvat mässind jõuetuse summe,
Aga valged vennad - taevatähed - näevad
Surut suudlus LUMME

Vilmar Adams on kuidagi...teistsugune ehk poleks päris õige sõna, ent ometi jätab ta positiivse mulje. Samuti on vähemalt kahel luuletusel lisaks pandud märksõna, mis seostub Byroniga. Armastus on teemaks.
Ja samas...
Üks luuletus, mis oli küll kirjutatud kohati raskepäraselt, masendavalt, robustselt, kuid miskipärast meeldis, oli s e e :

NII raske on olla, nii raske on ella, nii raske on usku,
Kui õnne ei ole, kui sisu ei ole, kui hinge ei ole -
Ja koguneb kurbust, ja koguneb sappi, ja koguneb tuska:
Maailm on nii võõras, maailm on nii tühi, maailm on
nii kole.

Silm silmasse vaadata tarve on ikka veel, tarve on ikka
Veel küsida kõigilt: "Kes oled? Kus oled? Kas oled?"...
Ah, otsisklen silmi ma, olgu nad mehe, või naise, või
plika,
Kus vaadata sisse mul põlastust, häbi ei oleks.

Ja mina ei leia, ja mina ei usu, ja mina ei looda,
Ja kuis mina võiksin, kui kõik teie teod on paljad
refleksid,
Kui kõik, mis teis parem, kui kõik, mis teis õilsem, on
pulber kui sooda,
Kui armastust, armastust isegi juhivad näärme-
kompleksid!...

Taas nüüdisse päeva ma laulude terava küünega puurin.
Tean, laulda teil päiksest ja lemmest ja kõigest, mis
seedib, on komme,
Tean, tumm olen teile, kel võõras, kel lapsik on traagika
suurim:
Et üksi on inime täna, kui eila, kui homme.

Taas teist hiilin mööda, kui teie must möödute ikka.
Ent mürki maailmale kord ma kui rotile tahaksin anda,
Siis tarretand sääreluud murraksin korjusel pikal,
Et kosmose valu ei tuleks mul ketina kanda.