20 - sajand

Johannes Vares-Barbarus (1889-1946) oli viljakas ja tagasihoidmatu luuletaja, kes tänu oma hea arstipraksise tõttu ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. Ta proovis reformida tolleaegset eesti luulet, võttes kasutusele prantsuse luule eeskujul kasutusele kiired rütmid. Erinevatest vormikasutustest rääkides võiks tuua näiteks Vares-Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", mis on valdavalt graafiline eksperiment. Just tema ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid teevad temast ühe omapärase ning silmatorkava luuletaja eesti 20.sajandi kirjanduslikus maailmas.


Väljaspool mind

Väljaspool mind on argipäev,
tuimuses tüütavas spleenlikus läev:...
inimesed paarivad, sünnitavad, nälgivad,
rahulikult hallitanud elu jälgivad,
kardavad elada, surra niisama,
vaimustust südames keegi ei kanna,
kiusatust avatlevat - ilusat pattu
kellegi hingesse enam ei mahtu...

Väljaspool mind on äriilm,...
arvetesse uppunud rahameeste silm
palavikus pöörane tuhandeid lugedes, -
varast näeb uksest ja aknast pugedes
ähvardavat pankades, kappides raha.
Inimesi kisendavat kuulub: "maha!"...
Uulitsail kuulmatud laulud kajavad,
võideldes rahvahulgad tulevikku rajavad.

Väljaspool mind on elu hall,
jalge all hallitanud maakera pall;
vaikind tas tulimäed, kustund vulkaanid,
minus ainult orgiad keevad, - pokaalid
tõstan täis vahutavat joovastavat märga,
asetan pähe omal jumalate pärga,
virgutan okeaanid mässule, mered,
tantsima hullustuses rahvaste pered


Igatsus

1.

Kui põlend muld, ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...

Kui tiiger põlevsilmil Suga öhe tormas
rong, vedur, vagunid... eleegiline käsi,
mind aknast tervitamast veel ei väsi, -
mul antud lubamisi, tõotusi ta kordas.

Ah soontes iharus, mu liha nagu laine,
mind uhub, kannab jälle Sinu maile
Su päikse päivile, Su pöörasille öile,
end jälle pühendan, oh lunastaja - naine!

Kui põlend muld ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...

(Kogumikust "Inimene ja Sfinks")

19

20ndate eesti kirjandus

Ilmselt kaheks peamiseks teemaks on tolleaegses kirjanduses (ühis)konnakriitika ja armastus. Justkui kaks ekstreemsust. Oli kirjanikke, kes kirjutasid ääretult lüüriliselt ja tundeliselt ja kelle luulet lugedes sa kas õhkad või mõtled, et see on kõik üks imal jutt. Teisalt oli jällegi kirjanikke, kes sööbivad mällu just tänu oma ebalüürilisusele, kirjeldades asju justkui vaadates läbi vigase klaasikillu, mis maailma moonutab tundmatuseni. Sõnakasutust iseloomustavad brutaalsus, toorus, jõhkrus, võiks öelda, et isegi kohati rõvedus.
Ilmselt mõjutas ka tolleaegseid kirjanikke AEG, mil nad parasjagu elasid. Esimene maailmasõda oli läbi ja teine peagi algamas (kuigi ERNI programmi raames vist niiväga neid kirjanikke pole, kelle tekstid Teise maailmasõja algusest pärineksid)

Hämmastav, kuid ma pole kunagi varem mõelnud, et tolleaegne kirjandus võiks oma väljendusvormide rohkuse poolest nii huvitav. Siinkohal pean ära märkima, et mulle on tõepoolest kursus meeldinud. Tekstide mitmekesisusest tingituna ei hakka ka igav.

Kuid see on kõik kitsamas plaanis

Ma pole kunagi lugenud teadlikult 20ndate kirjandust, ei ole tõmmanud sinnapoole ning oma arvamuse ehitan ma ainult loetud katkendite põhjal üles. Sellegipoolest - see kogus on piisav, et aru saada, millised on need peamised jooned, mida kajastatakse.

Veider, kui kriitiliselt tolleaegsesse ühiskonda suhtuti. Muidugi oli neid, kes ütlesid otse välja, mida mõtlesid. Kuid samas oli palju mõtteid peidetud ka erinevate metafooride varju.
Kuna enamus tekste on siiski meeste poolt kirjutatud, siis võib pidada loomulikuks, et palju on kirjutatud naistest. Kus naised, seal ka armastus.

Üldiselt...

Ma ei oskagi seda asja kokku võtta t e r v i k u n a, et kõik mõtted ühte lausesse kirja panna...

18 - vaikus enne tormi

R. Roht "Kirjandusest ja arvustusest"
Kas kirjanik peaks arvustajaid arvustama?

Meele torkab, et meil arvustusi suuremalt jaolt kirjutavad poeedid ja teoreetikud. Proosa alal töötavad kirjanikud palju ei arvusta, või kui, siis ei mäleta neilt ka lugenud olevat ülalnimetatud etteheiteid
kirjandus ei ole elu, ta on ja jääb ikkagi kirjanduseks, ükskõik, kuipalju ta elu eneses peegeldab. Iga kirjanik on individuaalne, ja sarnasena näeb ning kirjutab ta elu, iialgi ei fotografeeri ta.
Kui kirjanikult on teatud määral nõuetav kirjanduslik kultuur, siis samuti ka arvustajalt. Et kirjutada kirjanduslikku teost, peab tundma ainet, valdama tehnikat, peab olema fantaasiarikas ja psüholoogilises tõekspidamises laiaulatusline ning otsekohene. Kõik see ei tule ainult "jumala armust", iseäranis aine ja tehnika, aga ka aine mõistmine ja hingeline äraseedimine nõuab oma kultuuri; arenemine ja täienemine peab jatkuma kogu aja. Samuti peaks ka arvustajail olema.

Arvustada on kerge.

Igal inimesel on oma arvamus ning igal inimesel on õigus oma arvamust ka teatud määral avaldada. Kahjuks ilmuvad kirjanduses aga palju selliseid kriitilisi kommentaare, mille avalikustamine ei ole põhjendatud.


Vabalt valitud autori loomingut
Vilmar Adams "Suudlus lumme"

SURUT SUUDLUS LUMME - tähtest otse maha,
Kõigest läbi sööbib - maailm paljas puru,
Tasakstaot rütmid - kosmiline kaha:
Suudlus lumme SURUT.

Tähtelt õppind kaema kõigel’ otse silma,
Kuigi nõrkus - tean- ligimeste juurdlus,
Armastus ja põlgus voolab mu’st maailma:
Lumme surut SUUDLUS.

Kivist olnud ööd ja papist olnud päevad,
Noorust haihtvat mässind jõuetuse summe,
Aga valged vennad - taevatähed - näevad
Surut suudlus LUMME

Vilmar Adams on kuidagi...teistsugune ehk poleks päris õige sõna, ent ometi jätab ta positiivse mulje. Samuti on vähemalt kahel luuletusel lisaks pandud märksõna, mis seostub Byroniga. Armastus on teemaks.
Ja samas...
Üks luuletus, mis oli küll kirjutatud kohati raskepäraselt, masendavalt, robustselt, kuid miskipärast meeldis, oli s e e :

NII raske on olla, nii raske on ella, nii raske on usku,
Kui õnne ei ole, kui sisu ei ole, kui hinge ei ole -
Ja koguneb kurbust, ja koguneb sappi, ja koguneb tuska:
Maailm on nii võõras, maailm on nii tühi, maailm on
nii kole.

Silm silmasse vaadata tarve on ikka veel, tarve on ikka
Veel küsida kõigilt: "Kes oled? Kus oled? Kas oled?"...
Ah, otsisklen silmi ma, olgu nad mehe, või naise, või
plika,
Kus vaadata sisse mul põlastust, häbi ei oleks.

Ja mina ei leia, ja mina ei usu, ja mina ei looda,
Ja kuis mina võiksin, kui kõik teie teod on paljad
refleksid,
Kui kõik, mis teis parem, kui kõik, mis teis õilsem, on
pulber kui sooda,
Kui armastust, armastust isegi juhivad näärme-
kompleksid!...

Taas nüüdisse päeva ma laulude terava küünega puurin.
Tean, laulda teil päiksest ja lemmest ja kõigest, mis
seedib, on komme,
Tean, tumm olen teile, kel võõras, kel lapsik on traagika
suurim:
Et üksi on inime täna, kui eila, kui homme.

Taas teist hiilin mööda, kui teie must möödute ikka.
Ent mürki maailmale kord ma kui rotile tahaksin anda,
Siis tarretand sääreluud murraksin korjusel pikal,
Et kosmose valu ei tuleks mul ketina kanda.

17 - nostalgialaat

kui ma ükskord väikseks kasvan
väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan
[Aapo Ilves]


tegelikult leiaks ju palju ilusamaid sõnu lõppsõnaks...
aga ma ei...




s e e o n k õ i k

*nähtavasti mitte*

16 - depressiivsed eesti väikelinnad

Kas elukeskkond mõjutab väärtushinnanguid?
Suurlinna inimestel teistmoodi on teistmoodi elu, kui mõne väikealeviku inimesel. Maainimestel aga hoopis teistlaadi. Ilmselt ei kujuta ettegi, kui peaks praegu igapäevaselt maal elama ja talutöödega näiteks tegelema. Linnainimesed on OLULISELT laisemad, kui need, kes elavad maal. Ilmselt ei suudaks ma ette kujutada ennast peaaegu iga päev aias või tagahoovis sehkendamas- küll muru niitmas, küll lehti riisumas jne.
Linnas seevastu levib tegeliklt palju subkultuure. Palju erinevaid inimesi, kes on saanud mõjutusi paljudest erinevatest kohtadest.
Väga tore. Linnainimeste suureks suunajaks on REKLAAM, mis varitseb meid justkui notsugripp hetkel igal pool.

"Väikelinn" Richard Roht
Ta aimas juba, et väikelinnas kõige avarama ja laiema silmapiiriga inimesed on tihti lihtsalt provokaatorid.
Sarnane teguviis oli hoop väikelinna südame! Nii ei julenud senni end veel keegi ülal pidada. Avalik abielurikkumine, braveerimine abielurikkumisega - see oli häbematu hirvitus kogu väikelinna stiilile ja toonile, kogu sisseseatud korrale, see oli lubamatu ülbus isegi väikelinna "kõige modernimale" moraalile
Kuid väikelinna intrigandid, kõlblased ja skandalistid töötasid juba sõbralikult käsikäes, lootes kes uut "nalja", kes uut skandaali, kes kõlbluse õiget võitu
kogu linna "avaliku arvamise" poolt lihtsalt lõpuni oli ära terroriseeritud

Et siis jah...

Elu väikelinnas tundub olema läbi Rohti pilgu läbi üsna karm. Inimesed teavad kõik üksteist. Kõik, mida nähakse, jäetakse meelde, võimendatakse ja lastakse kuulujutuna lendu. Kuulujutud levivad aga väikelinnas kui kulutuli. Inimesi ei usaldata eriti. Teisalt tundub olema aga elu väikelinnas vaikne. Igav. Üksluine, mille leevendamiseks ongi intriigid.
Kõik tundub nii...veider ja võõras. Valitseb mingi kord ja kindlad moraalitasemed, iseasi kas sellest ka lugu/kinni peeti. Müstiline. Kosmiline. Kogu linn ARVAS MIDAGI, mis, jõudes inimese kõrvu, kellest jutt käis, oli vaimselt laastav.
Ka väikelinna inimesed on erinevad. Vaimuinimesed. Ja siis need ülejäänud - rühmitamatud, kellest ei oska õigupoolest midagi arvatagi mitte, kuid kellel siiski on üsnagi oluline roll selles igapäevases elus.
Silmad igal nurgal. Kõik jälgivad sind. Iga liigutust. Iga sõna.


e e l a r v a m u s e d

Inimestel ON eelarvamused. Igaühel meist. Eranditult. Ütle, et sul ei ole inimeste suhtes eelarvamusi ja tunnista ausalt üles, et sa valetad iseendale. Eelarvamused on küll ennatlikult tehtud otsused, kuid ka need otsused peavad millelgi ju põhinema, seega on vale väita, et eelarvamused on midagi, mis on TÄIELIKULT valed. Paljud inimesed püüavad aga vähemalt eelarvamusetest üle olla ning ühel hetkel vastupidist enda jaoks tõestada, et asjad pole nii, nagu väidetakse olevat.
On olemas palju ka palju üldlevinud tobedaid eelarvamusi, mis on tõesti no-andke-andeks-aga-nii-teisest-dimensioonist-pärit-väidet-pole-ma-selles-kosmoses-kuulnud. Ma ei hakka isegi mitte siinjuures näiteid tooma.

self-aid romaanid...on pärit teisest dimensioonist...
Romaan "Väikelinn" kujutab läbi võrdlemisi kriitilise pilgu elu väikelinnas, kus kõik on kõigile teada-tuttavad. Samas kujutatakse sealset väikelinna võrdlemisi depressiivsena ning ilmselt inimestel, kes kogevad väikelinlase elu igapäevaselt, ei armastaks seda romaani eriti lugeda, kuigi samas pean tõdema, et omamoodi tõepõhi - et kõik jälgivad kõiki - on sel jutul all.

15

E.Vilde. Tabamata ime.

Millisena näeb Vilde 20.sajandi alguse kunstnikutüüpi?
Kunstidele andujate kuulsuseiha piirdus enne 20ndat sajandit vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, kuid nüüd hakati kirglikult kippuma ka Euroopasse. Äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane pikkus tema kannatust ei katkesta, sest kunstniku fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Oodatakse geeniusi, oodatakse neid pikisilmi, et niisuguse kaudu tunduda ka enda väärtuses tõstetuna, ja kui siis keegi ilmub, kes toob ülistatud "Euroopast" kaasa valjusti helisevaid reklaamikellu, siis on hurmus suur ja - kukutakse sisse, sest geenius, kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada, on need kiidukellad ise teinud.


Kadri Kõusaar "Millest mõtlevad noored intellektuaalid?"
Noored intellektuaalid ihkavad vabamat ja tolerantsemat õhustikku. Ja saasta kõrvaldamine on täiesti saavutatav. Einstein arutles: «Kuidas tehakse avastusi? Kõik mõtlevad, et see pole võimalik. Mina olen nii rumal, et ei tea, et pole võimalik teha. Ja mina teengi avastuse.»


Berk Vaher "Mõtelda peaga"
Oma resoluutsuses näib Kõusaar välistavat võimaluse, et noor erudiit võiks fännida ka Push-Up’i. Tõesti, seda on raske ette kujutada. Ent samavõrd raske on mul pidada vabamõtlejaks inimest, kes põlastab üht etiketti vaid seetarvis, et kohe alluda teisele. Vaba vaimuinimene pole mitte ilmtingimata see, kes ülistab Push-Up’i asemel Pärti. Vaba vaimuinimene on see, kes läheb Pärdi kontserdile kas või rullnokk-mütsiga ja sulejopes, kui tal selleks tuju tuleb - hoolimata sellest, et teda siis mühakaks peetakse. Üleüldse hoolimata mistahes reaktsioonist - sest teadlikult «väikekodanlust» shokeerima tulija pole ammugi vaba.

Milline on tänapäevane noor intellektuaal/vaba vaimuinimene?

Tänapäeval leidub ühiskonnas vähe tõelisi noori intellektuaale. Enamus neist lihtsalt mängib seda, kuigi mõnikord üsna edukalt. Käia ringi, kuulutada, et loeb filosoofilisi teoseid, vaatab väärtfilme selle asemel, et vaada mingeid tobedaid ameeriklaste noortekomöödiaid. Enamus selliseid inimesi ei saa tegelikult isegi mitte aru, mis on mõne Kafka teosed sisu või millest mõni prantslaste film rääkis. Selline teeseldud intellektuaalsus on tobe. Milleks üleüldse teha midagi, mis sulle endale meelepärane ei ole lihtsalt selle pärast, et näidata ühiskonnale, et sa ei ole "üks osa sellest tohutu suurest popkultuuri massist"? Ja need vähesed, kes tõepoolest ongi kultuuriinimesed, on enamjaolt ainult kuulsuse ja au peal väljas. Kuigi pean nentima, nad teevad seda, sest neile MEELDIB seda teha ning raha peab ju teenima kuidagimoodi. Miks siis mitte läbi millegi, mille tegemist inimene tõepoolest naudib, selle asemel, et istuda päevad läbi kontoris arvuti taga, sisestada lõputuid arve ja kuulata parasjagu seda, mida raadiost tuleb ja mis suudab pea lihtsalt valutama panna? Sellgeipoolest on vähe neid, kes teevad neile meelepärast ja seda lihtsalt, sest neile MEELDIB. Nad ei kuuluta seda välja, nad on tohutult enesekriitilised igas asjas, mida nad teevad, kuigi sisimas mõnikord on täitsa rahul oma tegemistega. Ei mingit promomist. Kui keegi puhtjuhuslikult mõne sellise andeka intellektuaali peale satub on see umbes nii, nagu sattuda peidetud piraatide varanduse peale.

Noored vabad vaimuinimesed on küll Tartu Ülikooli ümbruses üsna igapäevane nähtus, kuid laiemas plaanis - kui palju selliseid inimesi üle Eestimaa tegelikult on? Ma ei too siinkohal välja väidet, justkui oleks Tartu ainus Eestimaa kultuurikeskus...


no tore
mu mõtted jäid pooleli

Täitsa tõsi. Võlts ongi tänapäeva ühiskonna üks märksõnu ;) ehedaid intellektuaale ongi sama raske välja kaevata kui piraatide aaret.. Hannela.

14

Eduard Vilde "Tabamata ime"

Ideaalne naine

MÜÜT

ilus, tark, perekonna hing, hoolitsev, huumorimeel, õrn, iseseisev, supernaine, nõudepesumasin, truu, ei vingu


E.Vilde arvamus

kehatu ja elutu olm, kahvatu näitelava–kuju: kõhn ja kuiv nagu ainult vägisi kehastatud mõte võib olla. liiga täiuslikuna kujutatud. Soov paleuslikku naist kujutada, unustab enda soosiku ideaalsele ihule ja vaimule eluvõimulise hinge andmata.

iseseisev, julge, teguvõimas, tark


M.Sillaotsa arvamus

Teeb, mida tahab ja elab, kuis soovib. Võrdlemisi haritud, palju huvisid. Iseseisev, tugev ja tark. Maitsekas ja ilus.
Samas ka naiivne, näitleja, kelle sõnad panevad mõnikord tema tõelises tarkuses kahtlema. Tundub, justkui räägiks ta mõnikord seda, mida ta ise tahaks kuulda vms. Poseeriv. Elu puudus. elav naine, kes võib hädas ahastada ja õnnes rõõmustuda; kes mitte ainult ei kõnele, vaid ka elab


Minu arvamus

...



ilmselgelt ma ei arvagi midagi...