Alguses oli meil täielik segadus
Kolossaalne kaos
Me ei suutnud välja valida luuletusi, siis muutus kava liiga pikaks. LÜHIDALT - probleeme oli palju.
Siis saime aga kava kokku, kuigi miskipärast puudusid sealt Esteri luuletused. Jälle jama. Muutsime siis veidi luulekava ja pookisime puuduolevad luuletused hiljem vahele. Tekkis ka esituse idee - tekitada igaüks-omas-mullis efekt. Kahjuks see mõte kukkus aga hoolimata sellest, et kitarr ja diivan ja rekvisiitraamatud ja vihmavari olid olemas, läbi.
Kahju küll.
Esituspäeval oli meie grupist puudu tervelt kaks inimest - Helena ja Liis S. Hiljem meenus, et algselt oli meie rühmas ka Karl-Gustav.
Tegelikult peaks mainima, et luuletuste otsimine ja lugemine oli päris huvitav. Avastasin enda jaoks isegi autorid nagu Merca, Matti Moguci, Contra ja Aapo Ilves. Vägev. Kodus seisav siiamaani (ja tõepoolest siiamaani) pooleliolevad või läbilugemist ootavad Moguci ja Merca raamatukogust pärit luulekogud.
Teiste luulekavasid oli väga mõnus kuulata ning vaadata erinevaid lahendusi. Kellel oli rohkem laulmist, kellel rohkem mõnusat-mahedat aulateatrit. Kellel aga lihtsalt kena kava. Luuletuste ettekandmine isiklikult mulle meeldib, aga pähe õppida mitte, sest tean, et niipea kui lavale astun, ununeb kõik.
Ja miskipärast ongi mul tekkinud tunne, et luuletust esitataksegi hämaras valguses, istudes mugaval toolil ja lugedes raamatust. Nii on palju KINDLAM ja tunnete sissepanekuks jääb rohkem aega
Ma leidsin paar nädalat hiljem oma kitarrikotist sellesama suvikõrvitsamustrilise vihmavarju ja näpitstangid. Igaks juhuks. Mu kitarrikeeled läksid järjest pooleks
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment