Johannes Vares-Barbarus (1889-1946) oli viljakas ja tagasihoidmatu luuletaja, kes tänu oma hea arstipraksise tõttu ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. Ta proovis reformida tolleaegset eesti luulet, võttes kasutusele prantsuse luule eeskujul kasutusele kiired rütmid. Erinevatest vormikasutustest rääkides võiks tuua näiteks Vares-Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene", mis on valdavalt graafiline eksperiment. Just tema ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid teevad temast ühe omapärase ning silmatorkava luuletaja eesti 20.sajandi kirjanduslikus maailmas.
Väljaspool mind
Väljaspool mind on argipäev,
tuimuses tüütavas spleenlikus läev:...
inimesed paarivad, sünnitavad, nälgivad,
rahulikult hallitanud elu jälgivad,
kardavad elada, surra niisama,
vaimustust südames keegi ei kanna,
kiusatust avatlevat - ilusat pattu
kellegi hingesse enam ei mahtu...
Väljaspool mind on äriilm,...
arvetesse uppunud rahameeste silm
palavikus pöörane tuhandeid lugedes, -
varast näeb uksest ja aknast pugedes
ähvardavat pankades, kappides raha.
Inimesi kisendavat kuulub: "maha!"...
Uulitsail kuulmatud laulud kajavad,
võideldes rahvahulgad tulevikku rajavad.
Väljaspool mind on elu hall,
jalge all hallitanud maakera pall;
vaikind tas tulimäed, kustund vulkaanid,
minus ainult orgiad keevad, - pokaalid
tõstan täis vahutavat joovastavat märga,
asetan pähe omal jumalate pärga,
virgutan okeaanid mässule, mered,
tantsima hullustuses rahvaste pered
Igatsus
1.
Kui põlend muld, ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...
Kui tiiger põlevsilmil Suga öhe tormas
rong, vedur, vagunid... eleegiline käsi,
mind aknast tervitamast veel ei väsi, -
mul antud lubamisi, tõotusi ta kordas.
Ah soontes iharus, mu liha nagu laine,
mind uhub, kannab jälle Sinu maile
Su päikse päivile, Su pöörasille öile,
end jälle pühendan, oh lunastaja - naine!
Kui põlend muld ma Sinu suudlusvihma
nüüd jälle ihkan, janunud Su huultest,
Su naerust lapselikust, silmist suurtest,
Su armust jootmata ei enam olla tihka...
(Kogumikust "Inimene ja Sfinks")
