3 - deliirium

p i i m l u i k

Ta ajas piimakannu lauale ümber. Piim valgus ojadena välja, moodustades lauale veidra kujuga moodustise. Ah, mis veider kuju! Pikk kael, paks kere, samas kosmiliselt graatsiline. Nagu...luik. Ta kutsus seda piimluigeks. Kui luik vaid saaks lendu tõusta, lendaks ta üle Tartu tornide ja majakatuste, piimvalged tiivad päikese käes säramas. Kaunis ning tumm, justkui paberist volditud. Lendaks ta ära kaugustesse, sinna, kugu mitte keegi teine ei pääse. Kus on veel paljugi temasuguseid valgeid kosmilisi hääletuid olevusi. Kaugeks jääks kogu see ümbrus. See laud, mille peal tekkis. See piim, mis oli tegelikult mõeldud punasesse valgete täppidega kruusi. Inimesed akendest jälgiksid, kuidas ta nagu pilv liugleb üle sinise taevalaotuse kaugusesse. Galaktikasse. Oma kaaslaste juurde. Koju. Linnutee ootab teda. Vaikselt pühitakse luigekujuline piimaloik laualt ja asetatakse kannu uus piim...


Albert Kivikas "Lendavad sead"
1919

"Silmiskelu järel märkasin, et see ei olnudki järv, vaid lai, määratu peegelruut, mina aga istusin klaasil ja trampisin jalgu.
See pragunes...
Murdus sisse ja ma uppusin peegelvette"
["Piimluik"]

Kivikas on kasutanud väga omapärast, kuid samas lihtsat sõnavara. Lihtsatesse sõnadesse on ta aga peitnud ka suure kosmilise müsteeriumi. On raske teksti mõista, kuid samas on tekst paeluv. Kohati on ta stiil aga ka küllaltki räige, näiteks loos "Õitsev välk":
"Esimeses laanes heidutas teda üheksa ülespoodud konna: nende raibete haisu nooruki järele hülpivad käed ähvardasid ta ihu määrida"
Räiget, kohati võigast ning brutaalset, ent samas siiski põnevat ja mõistatuslikku stiili esineb ka loos "Malmsireenid":
"Lumilaulvaid teid roomavad kisendavad kolonned liha, suurtykiliha, mäe luini paljail kuklail kett elavat kuulisööta"