9 - kosmoseodüsseia

teades iseend...
ma kaotan selle teksti kunagi nagunii ära
kuid mulle meeldis kirjutada seda.
avastada uusi dimensioone iseenda sügavates ajusoppides


Minu moodi usk

Uskumuseks nimetatakse tavaliselt teatud usundist rääkides religioosset usku millessegi. Ma ei usu jumalasse. Samuti ka mitte kuradisse. Jumal ja kurat on lihtsalt sõnad igapäevases sõnavaras, mitte midagi enamat. Ainus religioosne mõte, millesse natukenegi usun, on karma – teo ja tagajärje üleüldine seadus. Kõik mis teed teistele, tuleb ka sulle endale tagasi.
Filosoofias ja tunnetuspsühholoogias mõistetakse uskumuse all millegi tõeseks pidamist. Ma usun inimeste teadmistesse, faktidesse, kuigi kohati põhjendamatult. Võib-olla seetõttu, et need on kinnitatud, korduvalt tõestatud inimeste poolt, kes ise usuvad sellesse. Mõnikord tunduvad faktid aga meeltele võimatuna. Galaktikad, maailmaruum, universum. Kõik see on kosmiline, tundub, et piirideta ruumi pole olemas. Kui suur on kõik see tume samet, mis meid ümbritseb ning milles tähed säravad kui tuled öises linnaprofiilis? Arvan, et inimaju on võimetu tekitama endale illusiooni, millega illustreerida universumit, sest ta ei usu sellesse.
Usun aega, kuigi otseselt ei näe seda. Millest see koosneb? Mis peitub minutite ja sekundite taga? Aeg ise ei ole silmaga nähtav, küll on aga nähtav jälg, mis aeg inimestesse jätab. Tean, et on olemas hetki, mis on väga ilusad. Mõni hetk on kohe väga ilus. Uku Masing on tõdenud, et usume nüüdset hetke ning igaühe teistega samaväärset olemist. Ükski olnud ega tulev hetk ei ole tähtsam praegusest. Ükski olemasolija, ükskõik kas liikuv või liikumatu, olnud, olev või tulev pole olulisem teisest.
Kui inimesed soovivad midagi, siis usuvad nad sellesse. Nad loodavad, et need täituvad, kui selle nimel pingutad ja usud. Usun naeru; et on olemas õnn, mis keerab maailma pahupidi ning inimene tunneb end hetkeks õhus hõljuvana. Sügaval sisimas on kõik inimesed head, tuleb see vaid üles leida ning sellesse uskuda. Ilus olemine on mõnus. Mõnus on siis, kui kõik laabub iseenesest. Kui keegi ei sunni, kontrolli, nõua – ja ometi on kõik tehtud. Taolist mõnusat olemist taotlevad kõik põlisrahvad ja enamgi veel, küllap igaüks – sest mõnusast olemisest algab ilu ja rõõm. Ma ei mäleta, kust seda lugesin, aga leidsin mõtte hea ning tõese olevat. Usun armastusesse ning tean, et igaühe jaoks on maailmas keegi. Keegi meist pole üksi.
Ma usun muusikasse. Ma kuulen seda. Kergelt melanhoolne tuju tekib hea muusika ja lihtsatest asjadest mõnu tundmisega. Hambahari laual, kohvipaks tassi põhjas, viirukihõng toas, paberi krabin kui šokolaadi ümbert pakendit avad – asjad, mis tunduvad esmapilgul tähtsusetutena. Usun, et nad tekitavad minus heaolu tunde.
On veider kirjutada oma uskumistest ja uskumustest. Selle üle mõtlemine tekitab minu jaoks uue ukse mõttemaailma. Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem hakkan iseendas kahtlema. Maailma Süsteem käib üle mõistuse. Mõtisklemine reaalsete asjade üle on piisavalt veider, et seda tehes kaotada igasugune tugipind ning vajuda järjest sügavamale tumedatesse, tundmatutesse kihtidesse. Kaotan viimasegi teadmise, viimasegi usu ning tunnen, et mind valdab psühhedeelne seisund, millesse usun, sest tean, et minu jaoks on see tõene.