2

Artur Adson "Kriisid ja kriisid"
1924

-Kultuurisündmused ja kultuuriasutused ei saa oma vajalikku rahasummat kätte, seevastu kui igasugused lõbustuskohad, näiteks nagu hipodroom ja kino, saavad raha piletitulust tunduvalt rohkem
-Enne sõda eksisteerisid teatrid ilma abirahata, maksid lõbustusmaksu. Teater "Vanemuine" oli tol ajal oma haripunktis. Kinosid oli vähem ning nad polnud vajaliseks saanud, kino vastu võitles ka ajakirjandus
-Ise ei vaevuta enam suurt midagi tegema, loodetakse ennekõike abirahade peale
-Huvi on pöördunud enam kino, spordi nin opereti poole, samas kui kirjanduse, kunsti, teatri ning muusika peale aina vähem
-Teatrid ei ole halvemad kui varem. Probleem on kassas, mitte laval. Kunstnikud ei produtseeri sugugi kehvemalt kui varem, näituselkäijaid on lihtsalt vähem. Kirjanduse kriisiks on kirjastuste kriis, turg on täis, aga mitte ilukirjandust vaid õppe- ja käsiraamatuid. Igal aastal vahetatakse neid, kuid raamatud on kallid. Lugeja suure osa tarvidusi täidavad kõmu ning põnevad tõlkeromaanid
-Lahenduseks kriisidele/probleemidele peetakse kinode kinnipanemist, jättes alles vaid teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelata tsirkused, totalisaator ning kabareed, mitte kinkida asutustele nö lõbustusmaksu ja ära keelata maksuliste spordiürituste korraldamine. Oma kirjanduse kasuks peaks tolli alla panema tõlkekirjanduse. Riiklik toetus olgu mõjuv ja õiglane. Kultuurkapital peaks soodustama/edendama vaid loovaid kunste ja kirjandust, samuti neid levitama


Tänapäeval on suureks takistuseks inimeste ja tõelise kultuuri vahel Internet, millel on kaks külge. Ühest küljest on sealt võimalik lugeda või vaadata kõiksuguseid teoseid ja filme, aga samas tänu sellele väheneb ka kinokülastuste ja kontserdikuulajate, samuti raamatuostjate arv. Milleks maksta raha kui saad sedasama asja teha mugavalt ja tasuta? Samas ei saa seda näha täieliku probleemina.

Kuigi lahendust ei oska ma sellegipoolest leida.
Kõik on inimeste endi teha